Miks pöörduda psühholoogilisse nõustamisse?

On igati mõistetav, et oma murega asjatundja juurde minna pole lihtne. Minemast takistab tihti umbusk: kuidas saab jutuajamine võõraga midagi muuta, samuti kartus n-ö süüdi jääda ning hirm, et äkki sunnitakse tegema midagi, mida teha ei taha. Nõustamisse pöörduja otsustab ise, millest ta kõneleb ja millest mitte, mida ta on oma käitumises või mõtteviisis nõus muutma ning mida ei. Samuti on igal inimesel täielik õigus otsustada selle üle, kas konkreetne nõustaja talle sobib. Kui spetsialist, kelle poole pöörduti, ei ärata usaldust ega tekita lootust abile, on alati võimalik valida keegi teine.
Nõustamine on edukam, kui sellesse kaasatakse kõik antud probleemiga seotud inimesed, vahel on teisi (nt abikaasat, lapsi) vaja eraldi motiveerida ja julgustada.
Kõik see, millest nõustamisel räägitakse, jääb selles osalenud inimeste vahele. Nõustaja ei tohi oma kliendi probleeme avaldada kolmandatele isikutele.

Nõustamisse võiks pöörduda järgnevates olukordades:
-    mina ise või keegi mu pereliikmetest (laps, partner vm) on kestvalt (üle 2 nädala järjest) keskendumisvõimetu, väsinud, unetu või raskete tunnete meelevallas;
-    mina ise või keegi mu pereliikmetest kannatab mõne tervisehäire all (nt korduv kõhu-, selja- või peavalu), kuid analüüsid ei näita kehalise haiguse olemasolu;
-    minu lapsel on käitumisraskused ja/või toimetulekuprobleemid koolis;
-    minu enda või pereliikmete kohanemisraskused uutes elukolukordades;
-    pereliikmete vahelised suhtlemisprobleemid;
-    muud paarisuhteprobleemid.

Nõustamine ja psühhoteraapia
Sekkumismeetodid on nõustamises ja psühhoteraapias põhiliselt samad, neid eristab sügavus ja eesmärk.
Nõustamise käigus püütakse hõlbustada kliendi toimetulekut tema elukeskkonnas, talle keerukates elusituatsioonides ja suhetes.
Psühhoteraapias keskendutakse muutustele põhiliselt kliendi isiksuse sees, kliendi ja keskkonna vahelised suhted on pigem tagaplaanil. Psühhoterapeudi peamine siht on muutuste esilekutsumine kliendi mõtetes, tunnetes ja käitumises, et parandada tema vaimset ja füüsilist tervist ning seda kaudu ka sotsiaalset toimetulekut.

Millal peaks pöörduma psühhiaatri poole?
Nii laste kui ka täiskasvanute käitumises või mõtlemisviisis võib esineda seesugust, et ei suudeta otsustada, kas tegu on inimliku eripära, õpitud käitumisviisi või psüühikahäirega. Kahtluse korral on alati soovitav konsulteerida spetsialistiga. Psühhiaater on meditsiinialase akadeemilise haridusega arst, psüühika- ja käitumishäirete hindamise ja ravimisega tegelev spetsialist, kelle poole saab pöörduda ilma saatekirjata.